Tartu külje all Ropka järve ümbruses ehk Külitses elavate inimeste kodukandis loodi avalik raamatukogu võrdlemisi hiljuti – alles pärast seda, kui 1944. aasta sügisel vaibus siinmail Teise maailmasõja lahingukära.

Tarkust toitev vili raamatukogu raamatute kujul sai Külitse rahva jaoks tarvitamisküpseks ja kättesaadavaks just tol kurikuulsal ajal, kui eestlaste vaimuelu valitsejana kehtestati nõukogude kultuuripoliitika, mis nimetas end sisult sotsialistlikuks ja vormilt rahvuslikuks.

Ropka raamatukoguna alustanud ja hiljem Külitse raamatukoguks muudetud vaimuvaramu asus aastakümneid ühe kunagise suurtalu elumajast sotsialistliku ühismajandi kontoriks ümber ehitatud kahekorruselises hoones, kus erinevatel aegadel leidsid peavarju söökla, sidejaoskond ja Lemmatsi külanõukogu täitevkomitee, kuid ka Eesti Põllumajanduse Akadeemiast põllutöö praktikale saadetud tudengid. Raamatukogu kasutuses oli teisel korrusel vaid kaks tillukest toakest, mis ajapikku tuubiti tihedalt täis nii riiuleid kui raamatuid. Avalike ettevõtmiste korraldamiseks võis raamatukogu kasutada nii samas hoones asunud koosolekuteruumi kui küla serval tegutsenud rahvamaja saali.

Kui Lemmatsi külanõukogu kantselei kolis Ülenurmele ja raamatukogu küttekolle muutus täiesti kasutuskõlbmatuks, sai raamatuvaramu 1980. aastail lõpuks ometi mõnevõrra avaramad (40 m²) ruumid, mis olid küll kahjuks viimast remonti mittemäletavad.

Eesti taasiseseisvumisele järgnenud omandi- ja maareform lõpetas ka Külitses sotsialistliku suurtootmise ning 1993. a kevade hakul sai senisest ühismajandi kontorihoonest kodumaja ühele noorele perele, kes seaduse nõudel jättis nii raamatukogu kui sidejaoskonna viieks aastaks rentnikuks. Vallavalitsus pidas esialgu plaani, et remondib seadusega tagatud varuaja jooksul teisel pool Tartu-Valga maanteed asuva kunagine kooli- ja rahvamaja raamatukogu, sidejaoskonna ja muude kogukondlike ettevõtmiste tarvis. Paraku nappis Anti Kalveti vallavalitsusel kas raha, võimalusi, tahtmist või kõike korraga – igatahes anti too räämas lootustemaja peagi erainvestori valdusesse, kuid nii raamatukogul kui kohalikel elanikel on põhjust olla kurb, sest hoone uuestisünd on tänini toimumata.

Kulitsest Näkile ja Näkilt Külitsesse

Kui raamatukogu rendileping 1998. aastal lõppes, keeldus majaomanik ettearvatult uue sõlmimisest. Tolle aasta sügisel leidus raamatukogu hädapärase varjupaiga paljude inimeste igapäevateedest eemal – Külitsest paari kilomeetri kaugusel Näki töökoja teise korruse kontoriruumides, kus puudus veevärk, kemmerg toimis ainult soojal aastaajal ning talvekülma taltsutamiseks puudus elektrikonvektoritel vajalik võhm. Oli üksjagu lugejaid, kellele tõi uus asukoht kaasa kas jalgsi või jalgrattal matka. Oli neidki, kel tuli leppida tülika bussiootamise ja tol korralgi üha kallineva piletihinnaga. Raamatukogu külastamine paratamatult vähenes, kuid lugejaskonna tuumik jäi raamatukogule truuks.

Poolteist aastat hiljem kurtis grupp külitselasi vahepeal ametisse seatud uuele vallavalitsusele, et ajalehti-ajakirju ei jõuta koju tellida, kuid raamatukogu on küüditatud külast eemale. Vallajuhid hakkasid otsima raamatukogule uusi ruume Külitses, kuid ei leidnud hea hinnaga pakkumist. Vallavanem Aivar Aleksejev oli seda meelt, et raamatukogu ei ole kohver, mida võiks hurraaga kolida juhuslikule pinnale. Vallale kuuluvast Näki töökojast eramajja rendipinnale asumine välistati, sest ükski rendileping ei anna turvalise tuleviku osas piisavat kindlust.

Vastilmunud ajakirjanduse rahva sekka toomiseks leiti sootuks omapärasem võimalus – Külitsesse loodi lugemisruum, kus inimesed said tutvuda raamatukogule tellitud perioodikaga. Vald rentis lugemisaali tarvis kaminaruumi Heli Johanssoni eramus, ajalehtede-ajakirjadega tutvumist korraldas majaperenaine. Lugemissaali toimetati ka mõningane valik raamatuid, mida huvilised võisid laenutada koju. Sotsiaalhooldustöötaja Mare Murro hakkas sel perioodil trükiseid koju toimetama liikumispuudega eakatele.

Mõned aastad hiljem õnnestus Aivar Aleksejevi teotahtelisel vallavalitsusel lahendada Külitse raamatukogule uue kodu leidmise probleem. Ettevõtluse arendamise sihtasutuse toel kujundati aastail 2004-2005 Külitse ainsa korterelamu kahetoalisest korterist (39 m²) raamatukogule uus pesapaik, mida iseloomustab nii hubane kui soe töö- ja teeninduskeskkond. Kõige hea ja helge kõrval ei saa maha vaikida tõika, et ruumi on siiski vähe, mistõttu toodi Näkilt Külitsesse valdavalt vaid neid raamatuid, mis on ilmunud juba iseseisvuse taastanud Eestis.

Relssidel riiulitega raamatukogu

Raamatukogu on olnud Külitse piirkonnas pärast Eesti iseseisvuse taastamist pikka aega nii ainus kultuuriasutus kui üldse avalik ruum. Uues kodupaigas muudeti raamatukogu omamoodi külakeskuseks, mis teatud päevadel ja kellaaegadel oli avatud nii Avaliku Internetipunktina kui trükivärskete ajalehtede-ajakirjade lugemislauana, kuid ka sellise ruumina, kuhu kohalikud inimesed võisid tulla, et omavahel väiksemas ringis suhelda. Uuendatud raamatukogus jätkas tööd Toivo Ärtis, AIP-i ja külakeskuse administraatorina alustas 2006. aasta jaanuaris samas majas elav Erika Kittus. Selliselt oli raamatukogu tegevus korraldatud kuni 2020. aasta hilissügiseni.

Kui raamatute ja riiulite vahel veel inimeste kokkusaamiseks ruumi oli, korraldati raamatukogus täiskasvanud õppija nädala ettevõtmistena meeleolukaid õpiõhtuid, millel elutarkadeks koolmeistriteks olid arstist kirjanik Ilmar Särg, muusik ja mitmete raamatute autor Heldur Jõgioja ning ajaloolane Hillar Palamets. Külitse lugejarahva külalisteks on olnud ka Eesti noorim metsavend ja raamatukoguhoidjast kirjanik Tiit Vahemets ning raadioajakirjanik Vello Lään. Raamatukogu 65. tegevusaasta tähistamisel täitis ruumi oma vahetu esinemisega eestlaste rahvakirjanik Contra, kes kinkis Külitsele ka ühe lustliku luuletuse, mille juhatab sisse värsirida “mõnus koht on Külitse”. Kõigil eelnimetatud kohtumistel tõestas praktika ehedalt, et korterraamatukogu mahutab väga hea tahtmise korral siiski vaid 15-17 kuulajat-vaatajat.

Pärast seda, kui 2017. aasta sügisel jõudsid Külitse raamatukogusse 24 relssidel liikuvat arhiiviriiulit raamatute tarvis, vähenes vaba põrandapind kriitilise piirini ning üritusi paraku enam korraldada ei saa. Eks sel põhjusel kutsuski raamatukogu oma 80. tegevusaasta tähistamiseks 2024. aasta detsembris lugejad hoopis tutvumiskäigule Tartus asuva rahvusarhiivi peahoonesse Noora. Et raamatukogud, arhiivid ja muuseumid on liigitatud kaasajal mäluasutusteks, siis Külitse raamatukogu sobitub oma relssidel riiulitega sümboolselt eriti hästi kokku just arhiividega.

Ruumipuudus teeb sageli nutikaks ning viimastel aastatel on raamatukogu aknalauale seatud viiest raamatust koosnevaid väljapanekuid, mida saab möödakäija jälgida 24/7.

Kitsukestes oludest hoolimata toimus raamatukogus 2022. aastal koduste fotokogude korrastamise ja digitaalsesse vormi viimise koolitus, kuid see sai võimalikuks vaid seetõttu, et koolitajad Kaire-Lea Pihlap ja Ahti Tubin juhendasid huvilisi kas individuaalselt või paari kaupa. Koolitajate jaoks oli selline pikk ja hajus protsess kavandatava õppekava esimene tegelikkuses rakendamine ja samal ajal ka viimistlemine, mistõttu huvilistelt tasu ei küsitud.

Vaimutoidu varaait

Alates 2020. aasta 1. oktoobrist töötab Külitse raamatukogu Tõrvandi raamatukogu harukoguna. Raamatukoguhoidjatena töötavad Erika Kittus (0,5 ametikohta) ja Toivo Ärtis (0,4 ametikohta). Raamatukogu on avatud esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja laupäeval, kusjuures laupäevast lahtiolekut on hinnanud läbi aastate nii töölkäijad kui õpilased. Laupäevase lahtioleku traditsioon ulatub juba 1993. aasta aprillikuusse, kui raamatukogus hakkas tööle Toivo Ärtis.

Lugeda armastavatele inimestele on uskumatult oluline ja tähtis raamatukogu asumine nende kodupaiga läheduses. Raamatukogu Külitsesse tagasijõudmise puhul ei toimunud küll ametlikku uhkeldavat tseremooniat, kuid püsilugejad käitusid spontaanselt ja võtsid esimesel külastuskorral kaasa soolaleivakingituse – kas lilleõied, šokolaaditahvlid, koduköögis valmistatud küpsetised, ise kääritatud või poest ostetud joogid… Need oli ülimalt toredad ja südantsoojendavad hetked kõigile asjaosalistele – kõigest argisest hoolimata jäi nii õhku kui hinge hõljuma vaime ühtekuuluvustunne.

Külitse piirkonna rahva jaoks on raamatukogu juba palju aastaid mõneti eriline, harukordne ja ainulaadne nähtus. Kui kohalikust koolist, rahvamajast, ühismajandist, sidejaoskonnast, baarist ja mitmest muust asutusest-ettevõttest saab kaasajal rääkida vaid minevikku viitavas nostalgilises kõneviisis, siis siinne raamatukogu, trotsides kõiki takistusi, on suutnud jääda tegutsema väärtusliku vaimutoidu pakkujana.

Tunnuslause “Külitse raamatukogu – vaimutoidu varaait aastast 1944” mõjus eriti silmatorkavalt just neil aastakümneil, kui Külitses ei olnud ka (toidu)kauplust ning kohalik rahvas sai end mugavalt kosutada üksnes raamatukogust jagatava vaimutoiduga.

Kui omal moel parafraseerida Jakob Hurda sõnu, siis Külitse raamatukogu lugejaskond ei ole olnud seni ega ole ka praegu arvult suur, kuid selle mõnusa seltskonna vaimsus ning suhtumine oma raamatukogu vajalikkusesse jätavad hea ja kosutava mulje.